Tere tulemast LaNoori – kohta, kus iga inimene on hoitud ja märgatud
LaNoori tugikeskus on paik, kus inimesed psüühikahäirete ja intellektipuudega saavad veeta oma päeva turvalises rütmis, sõbralikus keskkonnas ja toetavate spetsialistide juures. Meie juures ei pea inimene pingutama selle nimel, et „sobituda“ – meil väärtustatakse igaühe loomulikku olemust ja tugevusi.
Usume, et hea päev algab rahulikust õhkkonnast ja teadmisest, et sind mõistetakse. Just seda püüame oma keskuses luua: sooja, selget ja toetavat ruumi, kus on lihtne olla sina ise. Meie meeskond toetab kliente väikeste sammude kaupa – olgu selleks suhtlemine, igapäevaoskused, loovtegevused või lihtsalt koos olemine.
Lähedastele soovime pakkuda meelerahu, et nende kallis inimene on heas keskkonnas, kus teda märgatakse, kuulatakse ja väärtustatakse. Iga päev planeerime hoolikalt: tasakaalustatud tegevused, puhkehetked, päevatoimingud ja loovad tegemised loovad kindlustunde ja annavad rõõmu. LaNooris kasvab enesekindlus tasapisi. Me toetame, juhendame, julgustame — alati inimese enda tempos. Siin on koht, kuhu on hea tulla, kus sind oodatakse ja kus iga päev võib tuua väikseid rõõme.
Meie meeskond — inimesed, kes tõesti hoolivad
LaNoori tugikeskuse tugevus on meie soe ja pühendunud meeskond. Meie jaoks on iga inimene ainulaadne ning me toetame teda tema oma tempos — rahulikult, tähelepanelikult ja austusega.
Meile on tähtis, et klient tunneks end turvaliselt, märgatuna ja hoituna. Just sellest sünnib areng, enesekindlus ja hea enesetunne. Iga päev püüame luua keskkonna, kus on lihtne õppida, suhelda, osaleda tegevustes ja tunda rõõmu väikestest edusammudest.
Meie juures on inimene alati esikohal — südamega ja siiralt.
Meie lugu
Minu nimi on Jelena. Olen LaNoori keskuse asutaja ning olen töötanud sotsiaalvaldkonnas üle kümne aasta. Minu teekond algas sotsiaaltöötajana – tol ajal uskusin siiralt, et suudan maailma muuta. Selgus, et see on võimalik: samm-sammult ja koos hea meeskonnaga.
Soov luua oma tugikeskus kasvas minus aastaid. Tahtsin, et see oleks paik, kus inimene võib olla tema ise, kus ei pea kartma abi küsida ja kus sind võetakse vastu just sellisena, nagu sa oled.
Muidugi ei olnud tee sirge ega lihtne. Keskuse avamine ei ole kunagi nagu filmis – dokumente on rohkem kui aplause. Aga just see teekond on olnud minu suurim õpetaja (ja mõne halli juuksekarva allikas).
Täna juhin keskust, mis sündis unistusest ja visadusest. Meie meeskond teeb kõik selleks, et klient tunneks end turvaliselt, kuulatud ja toetatud. Ja kui päev on olnud raske, siis on alati olemas soe tass teed ja keegi, kes ütleb: „Sa saad hakkama.“
Meie lood
Viis aastat tagasi liitus meie keskusega noormees, kellel oli autismispektrihäire diagnoos. Teises keskuses peeti teda väga agressiivseks – öeldi, et ta kakleb ega loo kontakti. Tema ema muretses ja püüdis selgitada, et ta ei ole selline, et olukord ei ole nii mustvalge. Me mõistsime tema muret, kuid kinnitasime kohe: „Usaldage meid – me tegeleme sellega ise.“
Alguses ei olnud lihtne. Ta võis tõepoolest vahel teisi põsele lüüa, tõmbus endasse ega soovinud eriti suhelda. Me jälgisime teda tähelepanelikult, otsisime tema käitumise põhjuseid ja püüdsime temaga kontakti leida.
Aja jooksul aga kõik muutus. Järk-järgult hakkas ta end avama, õppis ennast väljendama ja teistega läbi käima.
Lugu, mis sai alguse ärevusest ja hirmust, on kujunenud looks kasvust, aktsepteerimisest ja usaldusest.
-LaNoor tegevusjuhendaja
Kui me esimest korda keskusesse tulime, olin tõsiselt mures. Varasemas kohas peeti Antonit keeruliseks ja agressiivseks ning ma kartsin, et sama olukord kordub ka siin. Püüdsin selgitada, et ta ei ole selline – ta vajab lihtsalt rohkem aega ja mõistmist. Aga mulle öeldi rahulikult ja kindlalt: „Usaldage meid – me tegeleme sellega ise.“
Alguses kartsin halvimat. Esimesed nädalad olid keerulised, kuid keskuse töötajad olid tema kõrval kannatlikud ja rahulikud, andes talle aega kohanemiseks.
Ja siis, umbes poole aasta pärast, hakkasin märkama esimesi muutusi. Ta muutus rahulikumaks ja enesekindlamaks ning hakkas vähehaaval teistega suhtlema. Ma ei tunne oma poega enam äragi – ta on nii palju muutunud!
Ta käib laulu- ja tantsutundides, osaleb keskuse elus ja suhtleb teiste noortega. Ta on õppinud märkama teiste emotsioone, rõõmustama väikeste asjade üle ning võtma enda peale ka väikesi kohustusi – näiteks jälgib ta ise, millal saabub prügiauto.
Minu jaoks on see tõeline ime. Anton tunneb end siin turvaliselt ja hästi – ta kasvab, areneb ja ma näen, et ta on tõeliselt õnnelik. Ja see ongi iga ema jaoks kõige olulisem asi.
-ema Olga
Üks kõige meeldejäävamaid lugusid on autismispektrihäirega poisist, keda isa tõi keskusesse kord või paar nädalas. Ta oli väga endasse sulgunud – istus eraldi toas, jälgis toimuvat ainult eemalt ja mängis lihtsate mänguasjadega: robotite, pallide ja autodega. Ta meenutas väikest last.
Me ei oodanud kiireid muutusi – me lihtsalt olime olemas ja andsime talle võimaluse olla tema ise. Nii möödus mitu kuud.
Ja siis – justkui nipsust. Tulin keskusesse ja tema seisis enesekindlalt trepil. Kui ütlesin „Tere!“, vastas ta rahulikult: „Tere.“
Sellest hetkest alates hakkas ta end avama. Ta hakkas suhtlema, osales vestlustes ja ühistegevustes. Ta tervitas teisi, pakkus abi ja märkas inimesi enda ümber.
Vaiksest, endassetõmbunud poisist sai elav, avatud ja ehe inimene.
See oli see murranguline hetk, mil kõik hakkas äkitselt paremuse poole liikuma – ootamatult, eredalt ja väga rõõmsalt.
-LaNoor tegevusjuhendaja